Mälestuseks, meenutuseks, hingamiseks, tagasivaatamiseks

Kes on Eesti parim luuletaja? Loomulikult Doris Kareva. Neid on teisigi, aga tema ütleb ära kõik mõtted ja elu alustalad nii kalligraafiliselt, nii hinnaliselt, nii puhtalt, lihtsalt ja lõplikult kuidagi. Olen teada aastaid lugenud, ikka ei saa küll. Ma arvan, et ta on jäänud seepärast mu südamesse, et tema mõtted on nii läbitabavad minu omadega, see äratundmine, see mõistmine, see arusaamine, see selgusele jõudmine iseendas tema luule kaudu, see ongi see ehk, mis mind seletab ja minus areneb. Seega, tema annab konkreetselt, kuid kaudselt edasi minu mõtted. Mälestuseks, meenutuseks, hingamiseks, tagasivaatamiseks.

Aeg

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.



Sa läksid, hajudes sääl lumesattu

Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu ---
Suurt Vaikimist ---, Sul vaatan järele.

Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
ma olen --- tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdnud
end olen --- kust?

Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?

Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.


Lööb õide mõni möödaläinud viiv

Lööb õide mõni möödaläinud viiv,
kui öö on lähenemas.
Kõik
saab kõnelevamaks.

Motiiv,
mis kooti sinu sünnikangasse:

suur puhas vesi,
igavene liiv
ja päeva poole sirutuvad käed ---
don't leave!
Don't leave!
DON'T LEAVE!
Pilt pimeduse põhjast,
teadvustriiv.

See lapse palve, lootus ürgnaiiv
mus liigatab, kui raskel raginal
öös kinni vajub
viimne raudne riiv.


Unes ja luules

Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.

Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.

Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.

Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.

Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.

S-tähe lugu

Sahiseb süda sametpuuris
söandab sulgeda sügavad suudki.
Sosistab salateadvus
suudeldud saatusest
särisev sund
saab.

Soov,
suund
südamesoonde

Seiskub süüme.

Sõnade söed silmini
sulavad suuni.

Süsi sööb sõda
sisimas.


Särav side
südamesuves. 

Siht
Saatus 
Sund

Seis!

Soovitud saabumine-
sihtpunkt-


siirust 
sisendav
Sina!

Aru ma ei saa

Et jätkan siis samas vaimus - oma meeldiva töö ja väljakutsetega. Ma ei oska teisiti olla ega saa teisiti olla. Minu elu, minu töö, minu õpingud, minu saatus. Mina ise, minu kest, minu hing, minu olemasolu, minu armastus, minu usk, minu süda, minu hing, minu emotsionaalne maailm. Leida selles prügi, leida selles kulda, leida selles ükskõiksust, leida sellest hoolivust, hoolimatust, sügavust, pinnapealsust - mida iganes kellegi arvates. Mina vajan oma elu, oma tööd, oma armastust oma tegevuse vastu. Muu polegi tähtis. Igaüks tegeleb endale meelepärasega. Igaüks. Ma ei kannata segamist. Ma ei talu nõrkadele tellistele põhjuste ja kindluse loomist.
Ma soovitan palju, palju, palju lugeda ja õppida, viimane ju arendab ja kasvatab vaimset pinda ja tasakaalu. Ma ei saa olla keegi teine kellegi meeleolude järgi. Kes saakski, vastasel juhul kaotaksime iseenda. Kõik on olnud ja jääb edaspidigi kestma. Kõik olnu on minevik tulevikus. Ma vabandan oma südame sees, et mu väline kest on takistus südame sees.
Ma vajan väljakirjutamisvajadust, ma vajan seda nagu õhku. Aga ma hoolin, aga ma tunnetan ja loobun, sest igasugune valu (ka mõistmatu ja arusaamatu) on valusam kõigest. See selleks. Siiski ma jään iseeendaks ega loobu sellest eal, sest ma ei oska ega taha ega suuda. Aga mõistes teiste inimeste valu, teen koostööd nendega, kes minusse usuvad ega sea mingeid absurdseid piiranguid.
Aga ma võtan elult kõik, mis ma võtta suudan, mis ma võtta võin, mis ma võtta tahan, mis ma võtta tohin, arvestades teiste inimeste tunnetega. Minu eesmärk on teha tööd, seda tööd, mida ma nii meeletult armastan ja teha tahan. Ma võtan selle nagunii ja ei ühtki piirangut enam. Elu on liiga lühike, et oma nurgas arglikult kössitada ja oodata, millal "hiiir" suhu jookseb:)